Teed on alati olnud sidepidamise ja  kaubandussüsteemi aluseks, kaubandusteede ristumiskohtades moodustusid ja arenesid välja asustatud kohad ja linnad.

Riia oli alates 13. sajandist silmapaistev kauplemiskeskus, ning hilisematel sajanditel ka teised Läti linnad tagasid sidemeid Rootsiga, Venemaaga ja Lääne-Europa riikidega.

1632. aastal Läti territooriumil hakkas tegutsema regulaarne, kõigile elanikele kättesaadav hobuposti teenistus, sellele järgnes kõrtside ja

(hobu-)postijaamade ehitamine suurte ühendusteede ääres 17. ja 18. saj.

Omakorda 19. saj alustati Läti territooriumil postiside parendamiseks maanteede ehitamist.

Koos telegraafi ja telefoni leiutamise ning raudteeliinide ehitamisega

19. saj lõpul lõppes hobuposti, kui sidevahendi kasutamine, aga selle vajadusteks rajatud teed teenivad meid pärast ümberehitamist ka tänapäeval.

Sidevõrgud Läti territooriumil, alates 13. kuni 16. sajandini

Vaimulike sidevõrk Liivimaal

13.–16. saj  Liivimaa oli riikide konföderatsioon Läänemere idakaldal, mille moodustasid Põhja-Saksamaa ja Taani misjonärid ning ristisõdijad. See hõlmas tänapäeva Läti ja Eesti territooriumeid. Liivimaa oli seotud Rooma paavstiga, Püha Rooma impeeriumi keisriga ja Taani kuningaga. Esimesed organiseeritud postisuunad sidusid Liivimaa valitsusasutusi Roomaga. Vanim keskaja käskjalgade organisatsioon, alates 5. kuni 15. saj oli vaimulikkonnal, kuna kirik oli jäänud rangelt tsentraliseerituks ja püüdis alal hoida katkematuid sidemeid oma asutustega ka kõige kaugemates maades. Postisaadetiste eest kandsid hoolt kloostrid. Asutatuna Itaalias, Prantsusmaal ja Saksamaal, laiendasid need järk-järgult oma tegevust ka teistesse maadesse, samuti Liivimaale.

Liivimaas kaart, 13.–16. saj.  Kaart Riia Ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Ajajoon

1243. a

Moodustati Liivimaa konföderatsioon, hõlmates sellesse ka Läti territooriumi.

13. saj

Esimesed organiseeritud postisuunad Läti territooriumil, mis ühendasid Liivimaa valitsusasutusi Rooma keisriga.

Sidevõrgud Läti territooriumil, alates 13. kuni 16. sajandini

Saksa (Teutooni) rüütliordu sidevõrk

13. saj  moodustas paralleelselt Hansaga oma sidesüsteemi ka Saksa rüütliordu, mille käskjalad pidasid ühendust ordu peakorteri Marienburgis (Aluksnes), vallutatud territooriumite Ida-Preisimaal, Liivimaal, Leedus ja Rooma paavsti vahel. Ordu marsruudid ulatusid isegi kuni Inglismaani, Taani, Norrasse, Venemaale, Ungarisse ja Rooma. Kirjade ja muude dokumentide saatmist korraldasid erilised ametnikud ja teenijad. Peahalduriks sideasjades oli niinimetatud “kirjamarssal” .

Ordu sidesüsteem hõlmas ka Liivimaad. Liivimaa “kirjamarssal” elas Cesise (Võnnu) lossis. 16. saj  algul ordumeistri kiri Riiast Meemelisse (Klaipedasse) jõudis nelja päevaga, piiskopi kiri Rujienast (Ruhjast) Revelisse (Tallinna) – seitsme päevaga. On andmeid, et 15. saj  kirja saatmine Riiast Meemelisse (Klaipedasse) maksis 4 marka, Revelisse (Tallinna) – 1 mark, Koknesesse – 2 marka. (Üks  mark vastas 0,8262 g hõbedale.)

Keskaegne käskjalg. Archive Collection / Alamy Stock Photo.

Ajajoon

13. saj

Tegevust alustas Saksa (Teutooni) ordu sidevõrk.

Sidevõrgud Läti territooriumil, alates 13. kuni 16. sajandini

Hansaliidu sidevõrk

Aeglane ja mitte kõikjal kättesaadav kloostri-käskjalgade poolt kohaletoimetatav post ei suutnud kaubanduse arenedes enam rahuldada kasvanud vajadusi. Kaupmeeste ühendustele ja käsitööliste tsunftidele oli vajalik uus sidesüsteem.

Laialdane ja stabiilne kulleriteenistus, keskusega Lüübekis, loodi Hansaliidu jaoks. See hõlmas Läänemere ja Põhjamere basseini kaupmehi ning linnu, mis ühinesid ühtseks kaubanduse ja liikluse koordineerimiseks.

Hansa postiteed ulatusid peaaegu üle kogu Euroopa – Riiast kuni Amsterdami ja Antverpenisse. Saadetisi veeti etappide kaupa, kullerid liikusid korrapäraselt ja täpselt. Hansa kullerite õigusi ja kohustusi sätestas eriline 1580. aastal väljaantud seadus. See määratles ka kullerite töötasud ja teekonnad. Näiteks Riiga tulid Breslavi (Wroclavi) kullerid sellistest Euroopa linnadest, nagu Nürnberg, Leipzig, Danzig (Gdansk). Ehkki küll Hansa kulleriteenistus rahuldas peamiselt ainult gildide ja tsnftide vajadusi, järk-järgult said õiguse seda kasutada küllalt laialdased elanikkonna kihid.

Hansa kaubandustee 13.–15. saj. Kaart Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Ajajoon

13–16. saj

Hansaliit, kuhu kuulus ka Riia, lõi omavaheliste sidemete laiendamiseks ja kiirendamiseks kulleriteenistuse.

1580. g.

Hansalinnade liit andis välja esimesed teadaolevad eeskirjad kullerite töö ja töötasude kohta, mis kehtisid ka Läti territoriumil.

17. sajand – esimesed regulaarsed postiliinid

Esimeseks postikorralduse ilminguks Euroopas võib lugeda postitariifide kehtestamist.

See mõiste võeti käibele  16. saj lõpus Prantsusmaal: 1576. aastal kuningas  Heinrich III (1551–1589) andis välja korralduse, et kirjade ja muude saadetiste vedamise eest tuleb maksta teatud tasu. Pärast Liivi sõda (1558.–1583. a)  1629. aasta Altmarki rahulepinguga Vidzeme (Liivimaa) liideti Rootsi riigi koosseisu. Aastatel 1611 kuni 1632 loodi esimesed postiside liinid, mis ühendasid Stokholmi teiste Euroopa riikidega ja alistatud Balti provintsidega.

Läti territooriumil valiti keskse sidesõlmena välja Riia, kus 1625. aastal loodi postkontor ja nimetati ametisse esimene postmeister – Jakob Becker.

Side ja transpordi vajadusteks viidi rootslaste valitsusaja alguses Vidzemes (Liivimaal) sisse küüdikohustus – talumeestele tehti kohustuseks oma vankri ja hobusega  tasuta osutada veoteenust.

Aktiivset tegevust küüdikohustuse tühistamiseks ja kuningliku postiveo tagamiseks Vidzemes (Liivimaal) 1630. aastal alustas kindralkuberner Johan Skytte, kes andis välja dokumendi küüdikohustuse tühistamise ja kõrtside – postijaamade, kus olid ka postihobused – rajamise kohta peamiste teede äärde iga kolme rootsi miili (30 km) järel. Uus sidesüsteem oli ette nähtud peamiselt Rootsi kuninga ja valitsuse kirjavahetuse edasisaatmiseks.

1632. aastal Riia Kesk-postkontori direktor ehk postmeister Jakob Becker hakkas omal kulul korraldama laialdasele publikule kättesaadavat korrapärast postisüsteemi, keskusega Riias. See postitee võimaldas sidet pidada  Vidzeme (Liivimaa) ja 30-aastase sõja käigus rootslaste poolt alistatud saksa  territooriumitega.

Ajajoon

1629. a

Vidzeme (Liivimaa) liideti Rootsi riigi koosseisu.

1632. a   

Algas korrapärane, laialdasele publikule kätteaadav postiühendus Riias, kui loodi postiteenistus postijaamadega ja spetsiaalse transpordiga.

17. sajand – esimesed regulaarsed postiliinid

Hobuposti marsruutide skeem töötati välja kolme rahvusvahelise postiside liini jaoks, mis ühendasid Riiat Reveliga (Tallinnaga) põhjas, Amsterdamiga läänes, Veneetsiaga lõunas.

1. postiliin

Esimene postiliin läks läbi Kurzeme (Kuramaa)Meemelisse (Klaipedasse), edasi piki Läänemere lõunarannikut Königsbergi, Danzigisse (Gdanskisse) ja edasi Hamburgi, pärast seda pöördus lõunasse ning läbi Lüneburgi jõudis Magdeburgi. Sealt pidid postimehed teed jätkama põhjasuunas Breemenisse, kust tee viis edasi Kopenhaagenisse ja Amsterdami.

2. postiliin

Teine postiliin suundus Riiast Straupe kaudu, kus sellest eraldus harusuund  Cesisesse (Võnnu), Valmierasse (Volmarisse) ning edasi Terbatasse (Tartusse), kust omakorda edasi Pernavasse (Pärnu) ja Revelisse (Tallinna).

3. postiliin

Kolmas postiliin oli kuni Danzigini (Gdanskini) ühendatud esimesega, sealt jätkus aga järsu pöördega lõunasuunas ning läbi Toruni jõudis Varssavisse. Edasi jätkus tee läänesuunas kuni Berliinini, kus ilmselt hargnes mitmes suunas, alljärgnevate lõpp-sihtpunktidega:

• edelasuunas – läbi Weimari Kölni ja sealt Pariisi;

• kagusuunas – Breslausse (Wroclawi);

• lõunasuunas – erinevates suundades läbi Lõuna-Saksamaa maade, kuni Viini ja Veneetsiani.

Postiliin oli mõeldud peamiselt kaupmeeste vajadusteks, kuid seda kasutasid ka valitsuse kullerid ja vastava tasu eest – laiemad elanikkonna kihid.

Euroopa kaart. 1573. a. Kaart Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Ajajoon

17. saj

Riias töötati välja marsruudid kolme rahvusvahelise postiliini jaoks.

Regulaarse postiühenduse loomine Venemaaga Rootsi poolt 17. sajandil

Rootsi oli huvitatud regulaarse postiühenduse loomisest Venemaaga.

17. saj keskel Venemaal, eriti aga Moskvas, elas märgataval hulgal rootslasi, kes olid loonud oma kaubamajad. Mitmed kaupmeeste esindajad täitsid ka sõnumitoojate-käskjalgade kohustusi. Need sidemed ei olnud korrapärased ega turvalised, olid aeglased.

Üks esimestest, kes algatas regulaarse postiühenduse loomise Venemaaga, oli Rootsi täievoliline kaubandusagent Moskvas Johann de Rodes. Aastal 1653 ta soovitas moodustada regulaarse postiliini Riiast, mis läbis Rootsi valduses olevat Vidzemet (Liivimaad), läbi Narva Novgorodi ning edasi Moskvasse, arvestades, et selle käigushoidmiseks oleks vaja 50 taalrit aastas.

1661. aastal sõlmitud Venemaa ja Rootsi vahelise Kärde rahulepingu

17. punkt sätestas: “Mõlema riigi territooriumitel on kulleritel valitsejate, kindralite ja kuberneride kirjadega lubatud vabalt sõita vajalikus suunas, ning on kõige rangemalt keelatud neilt ära võtta ning lugeda nende kirju.”

Esimene postisaadetis Moskvast Riiga, läbi Tveri, Novgorodi ja Pihkva saadeti 1668. aasta 17. septembril. Valitsuse kirjavahetust veeti tasuta, kuid eraisikutele oli sätestatud teatud tasu: kiri  Moskvast Riiga maksis 8 kopikat, Novgorodist Riiga – 4 kopikat,  Pihkvast – 6 kopikat. Hea ilma korral jõudis post Moskvast Riiga 10 päevaga, kevadise teedelagunemise ajal aga liikus see kaks korda aeglasemalt. Tänapäeval võib teekonna Moskvast Riiga läbida autoga  20 tunniga.

• Tver
• Novgorod
• Pihkva
• Riia

Ajajoon

1668. a

Esimene postisaadetis Moskvast Riiga.

Postiteed läbi Kurzeme (Kuramaa) 17. sajandil

Rootsi posti normaalseks toimimiseks oli eluliselt tähtis postimarsruut Lääne-Euroopasse läbi Kurzeme hertsogiriigi, mis ei kuulunud Rootsi valduses olevasse Läti territooriumi. Regulaarse ühendusega postiliin kujunes seal välja 1632. aastal, kui postmeister Jakob Becker Jelgavas, Dobeles, Blidenes, Salduses, Skrundas, Durbes, Liepajas ja Palangas korraldas postihobuste vahetuspunktid, läbi millede sõites võis jõuda Meemelisse (Klaipedasse) ja  Königsbergi.

Kurzeme hertsogiriigil oma postiasutust tol ajal veel ei olnud, seepärast nii hertsog kui ka kaupmehed kasutasid väga hea meelega Beckeri kullereid, kinkides neile selle eest rõivaid ja raha. Luba kaupmeestel ja rootsi postil  läbi hertsogiriigi sõimiseks oli juriidiliselt kinnitatud eripunktidega Rootsi ja Kurzeme vahel 1647. aastal sõlmitud neutraalsuslepingus ning 1660. aasta Oliwa rahulepingus. 1668. aastal Rootsi valitsus sõlmis hertsog Jekabiga (1610–1682) spetsiaalse lepingu.

1685. aastal hertsog Friedrich Kazimir asutas Kurzemes oma postiasutuse, millega seoses Kurzemes ringlev välismaine post muutus soovimatuks  konkurendiks. Kaupmeestele olid kiired ja täpsed sidemed Lääne-Euroopaga väga tähtsad, seepärast hakkasid nad üha sagedamini kirju saatma  Kurzeme postiga. Rootsi kullerite kaebused peksmise ja röövimise kohta muutusid üha sagedamaks. Kurzemes jätkasid kuni 18. saj alguseni tegutsemist Kurzeme hertsogiriigi ja  Rootsi valitsuse postiasutused. Kurzeme ei kuulunud rootslaste valitsuse all olevasse Läti territooriumi, seepärast oli vajalik sõlmida erileping Kurzeme hertsogiga.

• Riia                     
• Jelgava             
• Dobele              
• Blidene
• Saldus              
• Durbe                
• Liepaja             
• Palanga
• Klaipeda
• Königsberg

Euroopa kaart. 1795. a. Kaart  Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Ajajoon

1685. a

Kurzeme hertsog Friedrich Kazimir asutas oma posti. Kuni 18. saj alguseni Kurzeme territooriumil jätkasid tegutsemist Kurzeme hertsogiriigi ja Rootsi valitsuse postiasutused.

Postiside korraldus Läti territooriumil 18. ja  19. sajandil

Pärast Põhjasõda (1700–1721) Vidzeme (Liivimaa) ja kogu Eesti sattusid Vene impeeriumi koosseisu, juriidiliselt kinnitas selle 1721. aastal sõlmitud Nystadi (Uusikaupunki) rahuleping.

Juba 1710. aasta 25. novembril anti välja Vidzeme kindralkuberneri korraldus  “kasakate postijaamade” sisseseadmise kohta peamiste magistraalteede äärde. Selline side struktuur teenis peamiselt Venemaa valitsuse ja  armee vajadusi, side muutus korrapärasemaks ja omandas rahvusvahelise iseloomu.

Kasakas – sõjaväelise seisuse esindaja Venemaal, alates 18. saj kuni 1920. aastani, kes pidi teenima eri-väeosades ja  kes oli sündinud mõnes Venemaa äärealade (näiteks, Doni, Kubani, Orenburgi) piirkonnas.

1711. aasta algul Venemaa valitsus sõlmis ametliku lepingu hertsog Friedrich Wilhelmiga postiveoks läbi Kurzeme (Kuramaa).

1712. aasta 12. septembril Venemaa Senat andis välja korralduse “post Moskvast saata Sankt-Peterburgi, edasi Narva, sealt aga Riiga”. Vidzemesse saadeti ametnik, kelle ülesandeks oli järelvalve postijaamade sisseseadmise üle Riia–Valmiera–Terbata (Tartu) tee äärde, ja  et igaühes neist oleks sõiduvalmis alati 20 hobust.

Postikorralduse juhtimine ja haldamine allutati otse Venemaa keskasutustele, aga kohaliku rüütelkonna hoolde jäi postiside võrgu materiaalse baasi loomine, s.o teedeehitus, postijaamade ehitus ja ülalpidamine, nende varustatuse tagamine hobuste ja  teenistujatega.

Vidzeme kubermangus oli kõrgeimaks postihalduse instantsiks 18. ja  19. saj Kubermangu postkontor Riias, mille tegevust omakorda määrasid ja sätestasid Venemaa valitsusasutused.

Ajajoon

1710. a

Vene sõjavägi Peeter I juhtimisel vallutas Riia, Vidzeme (de facto) muutus Venemaa koostisosaks.

1711.a

Venemaa valitsus sõlmis lepingu hertsog Friedrich Wilhelmiga postiveoks läbi Kurzeme (Kuramaa).

Vidzeme (Liivimaa) kubermangu tähendusega postimarsruudid

Euroopa kaart, 18. saj. Kaart Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Maantee Riia–Terbata (Tartu)–Sankt-Peterburg

See marsruut oli üks tolle aja kõige tähtsamatest Vene impeeriumi ühendusteedest Lääne-Euroopaga. Maanteelõigul läbi Vidzeme säilus juba  17. saj loodud postijaamade võrk. Siin tegutses juba 1712. aastal 15 hobuposti jaama, neist Läti territooriumil – Adažis, Ilkenes, Engelrates (Raganas), Straupes, Lenčis, Valmieras, Gulberes.

Postijaamade võrk Riia–Sankt-Peterburgi maantee  ääres jäi muutumatuks kogu 18. saj ja ka veel 19. saj esimesel poolel.

Maantee Riia–Pernava (Pärnu)

Pärast suuri purustusi Põhjasõjas taastati selle postimagistraali tegevus 1713. aastal. Alates 1713. kuni 1719. aastani Riia–Pärnu maantee ääres, mis tookord läks piki päris mereranda, oli loodud üheksa postijaama: üleveokoha juures üle Gauja (Koiva) jõe Carnikava lähedal, Saulkrastis, Liepupes, Kirbižis, Salacgrivas, Treimanis, Häädemeestel, Tahkurannas ja Pärnus.

Kuna tee piki mereranda oli väga liivane, selle sõidukorras hoidmine nõudis alati suuri pingutusi kohalike mõisate omanike ja talumeeste poolt.

1793. aastal Baltimaade kindralkuberner vürst Nikolai Repnin (HvKonal PenHvH) andis välja käsu uue, mererannast tunduvalt kaugemal asuva postimaantee rajamiseks. Trassi pikkus oli 228 versta, see oli 102 versta pikem, kui vana mereäärne tee. Siiski oli uuelt postimaanteelt võimalik hõlpsamini korraldada kohalike kihelkondade postivõrku.

Riiast kuni Pärnuni säilus hobuposti liiklus kõige kauem – kuni isegi

20. saj alguseni. Viimastel tegevuse aastakümnetel korraldati see ümber kohaliku tähendusega postiteeks.

Daugava postimaantee

See tee viis mööda jõe paremat kallast Riiast lõunasuunas. Kohaliku tähendusega postiside kujunes siin välja juba varsti pärast Põhjasõda, aga riikliku tähendusega postimagistraaliks muutus see alles 18. saj lõpus, pärast Valgevene provintside väljakujunemist ja nende liitmist Vene impeeriumiga.

Tee oli vajalik, et Daugavpili hõlpsamini jõuaks ka Sankt-Peterburgist tulevad kirjad; kuni selle ajani saadeti posti Riiast 213 miili kaugusele Daugavpilsi saadeti mööda 720 miili pikkust ümbersõiduteed läbi Pihkva.

Kokku oli Daugava postitee ääres Vidzeme kubermangu piires, s.o, Riiast kuni Krustpilsini, rajatud 5 postijaama:

• 14,5 versta Riiast – Salaspilsis;
• pärast 20,75 versta – Ogres;
• veel pärast 24,75 versta – Jumpravmuižas;
• edasi pärast 17 versta – Skriveris;
• 19,75 versta edasi – Koknese postijaam.

Baltimaade kindralkuberneri krahv Georg von Browne 1786. aasta 23. juuli käsu kohaselt pidi igas postijaamas Daugava maantee ääres hoitama vähemalt 18 hobust, aga 19. sajandi keskpaigaks oli nende arvu tõstetud juba  kuni 20–25 hobuseni.

Daugava postimaantee oli esimene Vidzeme riikliku tähendusega magistraal, kus hobuposti vahetas 19. saj teisel poolel välja raudtee.

Postivedu Riiast läbi Kurzeme (Kuramaa) Lääne-Euroopa riikidesse

Vidzeme ja Riia posti intensiivsus kasvas märgatavalt 18. saj 20. aastatel, mil Venemaa sõlmis mitmeid rahvusvahelisi postialaseid konventsioone Lääne-Euroopa riikidega.

Postiside elavdamiseks oli vajalik täiustada ja moderniseerida ka maanteede võrku.

1829. aastal pärast kokkulepet Poolaga Venemaa valitsus otsustas ehitada maantee Sankt-Peterburgist Varssavisse. Selle projekti kohaselt Venemaa valitsus otsustas peamise  välismaa postivoo suunata Riia–Jelgava–Taurage maanteele.

Ehitustööd lõpetati 1836. aastal,.

Esialgu ei tohtinud postisaadetised olla raskemad, kui 40 naela, kuid 1839. aastal kaalupiirangud tühistati.

Ajajoon

1714. a

Venemaa Senat andis välja korralduse regulaarse avaliku (kõigile elanikele kättesaadava) posti tegevuse alustamiseks liinil Riia–Valka–Tartu–Narva–Peterburg. See liin (jätkuga Riia–Klaipeda) sai Vene impeeriumi pealinna Peterburgi peamiseks ühendusteeks välismaaga.

Maanteede ehitus posti vajadusteks 19. saj

19. saj teisel poolel Vidzeme (Liivimaa) olemasolev teedevõrk ei rahuldanud enam ei kohaliku mõisnikkonna ega ka Venemaa vajadusi. Selleks, et parandada side- ja transpordisüsteemi ning alustada maanteede ehitust, sealhulgas ka Läti territooriumil, 1833. aastal Venemaa valitsus andis välja seaduste kogu “Kõige kõrgemal kinnitatud põhiseadused teede ehituse ja korrashoiu kohta riigis”.

Kurzeme (Kuramaa) ja Vidzeme (Liivimaa) kaart 1890. a. Kaart Riia ajaloo- ja laevandusmuuseumist.

Suurimad teadaolevad maanteede lõigud, mis ehitati 19. saj 30.–50. aastatel:

•Kārsava–Rēzekne–Daugavpils–Ēģipti postijaam, Sankt-Peterburg– Kauņas–Varssavi marsruudi lõik Vitebski ja Kurzeme (Kuramaa) kubermangude piires.

•Riia–Englārte (Ragana), Sankt-Peterburg –Riia–Tauraģe marsruudi lõik Vidzeme (Liivimaa) kubermangu piires.

•Riia–Jelgava, Sankt-Peterburg–Riia–Tauraģe marsruudi lõik Vidzeme (Liivimaa) ja Kurzeme (Kuramaa) kubermangude piires.

•Jelgava–Eleja, Sankt-Peterburg–Riia–Tauraģe marsruudi lõik Kurzeme (Kuramaa) kubermangu piires.

•Jelgava maantee Jelgava–Liepāja postitee alguses Kurzeme (Kuramaa) kubermangus.

•Liepāja maantee Jelgava–Liepāja postitee lõpus Kurzeme (Kuramaa) kubermangus.

•Inčukalns–Läti/Eesti piir, lõik Pihkva maanteel Vidzeme (Liivimaa) kubermangu piires.

Ajajoon

1833. a

Venemaa valitsuse seaduse alusel alustati maanteede projekteerimist ja ehitust Läti territooriumil.

Verstapostid

Paljud muistsed kivist verstapostid (1 (vene) verst vastab 1066,80 meetrile) tänapäeval on seniajani alles hoitud Vidzeme (Liivimaa) teede ääres, aga kõige vanem on Beste miilikivi. See on paigaldatud 1686. aastal, kui Vidzeme oli Rootsi alluvuses, ning oma nimetuse on saanud läheduses oleva Beste kõrtsi järel, mille nimetus nüüd on “Ābelītes”. Miilikivi asub Kocēnu vallas Riia–Valmiera maantee vasakul pool, ligikaudu 300 m enne pööret  Kocēni suunas.

1799. aastal tsaari-Venemaa valitsus käskis Vidzeme (Liivimaa), Zemgale ja Kurzeme (Kuramaa) kubermangudes vahekauguste näitamiseks linnade ja muude tähtsamate objektide vahel kohalikel võimudel valmistada ja iga  1500 sammu järel paigaldada valge-punasetriibulised verstapostid. 1818. aastal Vidzemes paigaldati puitpostide asemele kuubikujulise otsaga kivipostid, mis teenisid kauem ning alles 20. aastasaja alguses vähehaaval kadusid, siiski üksikuid verstaposte võib Vidzemes näha ka tänapäeval.

Kunstnik Johann Christoph Brotze (1742–1823) verstaposti eskiis, 1799. a ja 1818. a.

Beste miilikivi.

Verstapost autotee Valmiera–Rūjiena (Volmari-Ruhja) ääres.

Taastatud verstapost Straupes.

Ajajoon

1686. a

Vanim rootsi miilikivi Läti territooriumil.

18. saj lõpus

Paigutati esimesed verstapostid postiteede äärde.

Kõrtsid ja postijaamad, nende järk-järguline kadumine 19. saj lõpus

Vanimaks teadaolevaks kirjalikuks tunnistuseks kõrtsi kohta Vidzemes (Liivimaal) on 1261. aasta 23.  aprilli dokument ladina keeles, milles on öeldud, et rüüstatud maja Ropaži järve silla juures tuleb taastada Riia kodanikel omal kulul ja mitte mingil juhul ei tohi seal müüa jooke.

Edukaks hobuposti toimimiseks oli vajalik teatud majanduslik alus – hooned ja inventar, seepärast esimesteks ehitisteks, mida Läti territooriumil kasutati hobuposti vajadusteks, olid mõisade kõrtsid.

18. sajandi alguses, pärast Vidzeme liitmist Vene impeeriumiga tsaarivalitsus kandis hoolt postijaamade sisseseadmise eest Sankt-Peterburg–Tartu–Riia magistraali äärde, kuna see ühendas riigi pealinna Vidzeme(Liivimaa) kubermangu keskusega. Hiljem ehitati postijaamad välja ka teiste postiteede äärde.

Postijaamad teostasid postiteenuseid, hobuste vahetamist ja täitsid sõjalisi funktsioone.

18. saj  30. aastatel postijaamade ansamblid koosnesid mitmest eri otstarvet täitvast hoonest. Peale peahoone kuulus  kompleksi ka hobusetall, tõllakuur, ait, vahisõdurite maja ja kelder. Kõik hooned olid puidust, vahel ka müüritis-vundamentidel.

Tavaliselt oli postijaamas 20 kuni 80 hobust.

18. sajandi lõpus hakati Vidzemes postijaamadele ehitama ka kivihooneid. 1860. a – avati esimene raudteejaoskond Läti territooriumil Rītupe–Daugavpils, mis oli Sankt-Peterburg–Varssavi raudteemagistraali osa ja mida juba kasutati posti saatmiseks.

1881. a – Riias alustati esimeste telefoniliinide paigaldamist. Uute sideliikide arenedes, hobupost järk-järgult kadus.

Meie päevil paljud endistest kõrtsi- ja postijaamade hoonetest on varemetes või siis aegamisi hävinemas, ometi on ka selliseid, mis on taastatud ja kohandatud tänapäevase elu vajadusteks, näiteks Straupes, Maltas, Madonas ja mujal. Lielstraupe hobuposti jaam on riikliku tähtsusega arhitektuurimälestis. Straupe hobupostijaam meie päevil on kuulus talutoodete turg, mis toimub iga kuu esimesel ja kolmandal pühapäeval. Foto Gunta Aboltiņa-Āboliņa eraarhiivist.

Ajajoon

18. saj –19. saj  keskpaik

Hobupostijaamade ehitus Läti territooriumil.

19. saj  lõpp

Hobuposti järk-järgulise kadumise algus.

Muistsed kõrtsid ja postijaamad tänapäeval

Vidzemes (Liivimaal), võrreldes ülejäänud Läti territooriumiga,

18. ja 19. saj oli kõige arenenuim posti teede võrk, seepärast šajā territooriumil on paju kuni tänaseni säilinud kõrtside ja postijaamade hooneid.

Kurzemes oli postiteid paju vähem, seoses sellega neid ajaloolisi hooneid on vähe säilinud ja uuritud. Läti Rahvusentsüklopeeedia andmete kohaselt Kurzeme (Kuramaa) territooriumil 1850. aastal oli üheksa postijaama – Jelgavas, Dobeles, Upes, Salduses, Skrundas, Diždrogas, Tadaiķis, Bārtas ja Rucavas. Kunagisi kõrtside ja hobupostijaamade hooneid Lätis seniajani teadvustatakse. Eredad näited nende hoonete taastamise ja kasutamise kohta tänapäeva Latgales on Malta ja Krāslava hobupostijaamad.

Riia–Valmiera(Volmari)–Rūjiena(Ruhja)–Pērnava(Pärnu)

1. Endise Jugla silla kõrtsi koht, 2024. g.

2. Endine Ragana kõrts, 2024. g.

3. Endise Straupe hobupostijaama hoone, 2024. g.

4. Endine Plācis’e kõrts, 2024. g.

5. Endine Vējkrogs (Tuulekõrts), 2024. g.

6. Endine Zvirgzda kõrts, 2024. g.

7. Endine Beste kõrts (Ābelītes), 2024. g.

8. Endine Rencēni hobupostiaam, 2024. g.

9. Endine Rūjiena (Ruhja) hobupostijaam, 2024. g.

Riia–Ape–Pihkva (Vidzeme maantee)

10. Endise Veselava hobupostijaama hoone, 2024. g.

11. Endise Bērzkrogs (Kase kõrtsi) hoone, 2024. g.

12. Endise Līzeskrogs (Liisukõrtsi) hoone, 2024. g.

13. Endise Lūsi (Ilvese) kõrtsi hoone, 2024. g

Pļaviņas–Madona–Gulbene–Alūksne

14. Endise Jaunais (Uue) kõrtsi (Kalsnava vald) hoone, 2024. g.

15.  Endise Smecere kõrtsi hoone, 2024. g.

16.  Endise Madona Leiverkrogs kõrtsihoone, 2024. g.

17. Endise Cesvaine ehk Šļāka kõrtsi hoone, 2024. g.

18. Endise Kraukļu (Kaarna) mõisa Bunte kõrtsi hoone, 2024. g.

19.  Endise Zeltiņu kõrtsi hoone, 2024. g.

20. Endise Dzeņu (Rähni) kõrtsi hoone, 2024. g.

21. Endise Šloskrogs (Lossikõrtsi) hoone, 2024. g.

Daugavpils–Pihkva

22. Endise Krāslava hobupostijaama hoone, 2024. g.

23. Endise Malta (Borovaja) hobupostijaama hoone, 2024. g.

Riia–Jelgava–Eleja

24.  Endise Olaine hobupostijaama hoone, 2024. g.

25.  Endise Bērzu (Kase) kõrtsi hoone, 2024. g.