EE

Ühistranspordi peatuskohad ja paviljonid 20. sajandil Lätis

Kaader Riia kinostuudio mängufilmist Kingitus üksikule naisele (Dāvana vientuļai sievietei) (režissöör Ēriks Lācis), 1973. Allikas: Läti Rahvusarhiiv.

Esimesed autobussiveod Lätis algasid 20. sajandi algul, ning peatuste liigid ja lahendused olid tollal väga lihtsad.

Kõige enam pöörati tähelepanu autobussipeatuste heakorrastamisele 20. sajandi 60. ja 70. aastatel. Sellele ajale on iseloomulik kõige suurem autobussipeatuste ja paviljonide arhitektooniline mitmekesisus.

Omakorda, alates 20. sajandi 80. aastatest, oli märgata autobussipeatuste heakorrastamisega seotud hoolduse järk-järgulist vähenemist, paljud paviljonid lõhuti või lammutati teede ümberehituse käigus. Peatuskohad muutusid oma varustatuse poolest üha lihtsamaks.

Käesoleval näitusel me pakume võimalust heita pilk maanteede ajaloo lehekülgedele, õppida tundma arhitekte ja maastikuarhitekte, kes töötasid Lätis 20. sajandil, ning saada teada, kus täna veel võib näha 20. sajandil loodud peatuskohtade paviljone.

Arhitektuuristiilid Lätis 20. sajandil[1]

[1] Vastavalt Krastiņš, J. Arhitektūras stili Latvijā. (Arhitekturistiilid Lätis) Käsikiri.

20. saj  algus – kuni Esimese maailmasõjani 1914. a.

  • Eklektism (19. saj  teine pool – Esimene maailmasõda). Ehitiste kunstiliseks viimistluseks kasutati  kõigi ajaloos eelnevalt teadaolevate stiilide formaalseid väljendusvahendeid, valides neid vastavalt ehitise otstarbele, kohale või muudele asjaoludele. Võttes aluseks mitte ainult mingi ühe ajaloolise stiili vorme, tekkisid erinevad eklektismi neostiilid e uusstiilid – neogootika e uusgootika, neorenesanss e uusrenessanss, neobarokk e uusbarokk jne. Iseloomulik näide: Riia. Börsi kommertskooli, praegu Läti  Kunstiakadeemia, hoone. 1902–1905. V. Bokslafs.
  • Juugendstiil (19. saj  üheksakümnendad aastad – Esimene maailmasõda). Stiilile on iseloomulik originaalne, omapärane ja ilmekalt väljendusrikas hoonete fassaadide viimistlus, samuti ka funktsionaalne mugavus. Iseloomulik näide: Riia. Üürimaja Elizabetes tänav 10b. 1903. M. Eizenšteins.

Sõdadevaheline periood (u 1920–1940)

  • Historitsism – eelmiste stiilide näited aja kontekstis. Iseloomulik näide: kinoteater Splendid Palace Riias, Elizabetes tänav 61. 1923. F. Skujiņš.
  • Art Deco oli omapärane juugendstiili kajastus.  Sellele on iseloomulik poolkaare- või muude geomeetriliste kujunditega kirjadega, tahkudega ja eksalteeritud, kuid võrdlemisi mõõdukate kaunistuste kasutamine hoonete fassaadide või siseruumide viimistluses, samuti ka voolujoonelised vormid. Iseloomulik näide: kunagine telefonikeskjaam Riias, Krišjāņa Barona tänav 69. 1928. D. Zariņš.
  • Funktsionalism ehk modernne liikumine on stiil, mis, keeldudes täielikult ornamentaalsetest kaunistustest, on „puhaste” pindade ja mahtude kunst. Selle stiili ehitised erinevad tugevalt artikuleeritud, kubistlike ehituskorpuste korrastusega, lamekatustega, horisontaalsete aknalintidega ja  laiade klaaspindadega, mis tavaliselt kontrasteeruvad domineeriva kompositsiooni horisontaalsusega. Iseloomulik näide: Tērvete. Sanatoorium. 1930–1934. A. Klinklāvs ja A. Kalniņš.
  • Neoeklektism –paralleelselt funktsionalismi arengule klassikaliste vormide arhitektuur omandas üldistatult monumentaalse ja raskepärase ilme. See oli klassikaliste vormide kui igaveste ja püsimajäävate kunstiliste väärtuste teadlik valik arhitektooniliste ülesannete lahendamiseks. Iseloomulik näide: Kemeri. Võõrastemaja Emīla Dārziņa tänav 28. 1933–1935. E. Laube.

Pärast Teist maailmasõda – 1991. a

  • Sotsialististlik realism (20. saj  neljakümnendad ja viiekümnendad aastad) ehk  Stalini-aegne arhitektuur Nõuogude Liidus ja selle satelliitriikides oli eriti iseloomulik neoeklektismi järg. See oli esindatud paljude administratiiv- ja muude ühiskondlike hoonete arhitektuuris. Iseloomulik näide: Riia. Läti Teaduste akadeemia, Akadēmijas plats 1. 1953–1957. O. Tīlmanis, K. Plūksne, V. Apsītis jt.
  • Modernne liikumine pärast Teist maailmasõda (20. saj  viiekümnendad–kaheksakümnendad aastad) oli sõjaeelse funktsionalismi ehk modernse liikumise järjepidev jätkamine. Peamine tähelepanu oli pühendatud elumajade ehitamisele  tiražeeritud tüüp-projektide kohaselt. Sellest tulenesid erinevad stiilinäited – uus- brutalism, regionalismi arhitektuur jm. Iseloomulik näide: Riia. Daile teater Brīvības tänav 75. 1966–1976. M. Staņa, I. Jākobsons, H. Kanders jt.
  • Postmodernism (20. saj  kaheksakümnendad aastad – 20. saj  lõpp) lahendas nii arhitektuuri kunstilisuse kvaliteedi ja emotsionaalse väljendusrikkuse kui ka kohalike tavade järjepidevuse ning ka keskkonna ja aja konteksti probleeme, kuna ühiskonna  esteetilisi nõudeid ei suutnud enam rahuldada modernse  liikumise lihtsad täisnurksete vormide variatsioonid ja kastikujulised ehitiste mahud. Iseloomulik näide: Riia. Valdemāra keskus Krišjāņa Valdemāra tänav 21. 1997–1999. V. Sarma, G. Grikmane, J. Norde ja G. Jātnieks.

Pärast 1991. a – 20. saj  lõpp (ja kuni tänapäevani)

Tänapäeva stiilid, mis mujal maailmas olid tulnud esile juba alates 20. saj  keskpaigast, said Lätis arengu pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist. Suurest stiilide ja stilistlike suundumuste mitmekesisusest nimetaksime tähtsamaid:

  • High-Tech kasutab ainult  uusimaid ehitus- ja viimistlusmaterjale – spetsiaalset klaasi, metalli, plastikuid jm, monteerides need ehitised väga täpse masintehnoloogia teostuse tasemel. Iseloomulik näide: Riia. Läti Panga Riia filiaali hoone Bezdelīgu tänav 3. 1998–2002.
  • A. Kronbergs, I. Kārkliņa, V. Uzors un M. Kārkliņš.
  • Dekonstruktivism väljendub selles,  kui ehitisel on põhimahu suhtes pööratud või kallutatud üksikuid ehitusmahu osi või elemente. Iseloomulik näide: Riia. Administratiivhoone Kronvalda bulvar 1. 2000. M. Malahovskis.
  • Tänapäeva minimalism – kunstiline meetod ja ka arhitektuurilise toote visuaalne kujund põimõtteliselt ei erine kuuekümnendate aastate modernse liikumise pärandist. Erinevus on vaid kasutatud materjalide  ja teostuse viimistluse kvaliteedi tasemes. Iseloomulik näide  Riia. Pangahoone Balasta dambis 1a. 2001–2004. V. Valgums, U. Bērziņš, A. Zlaugotnis ja I. Bērziņa.
  • Parameetriline arhitektuur – innovatiivsed arvuti-tarkvarad on muutunud vormikujunduse protsessi intellektuaalseks koostisosaks. Kõige keerukama  kujuga moodustatud arhitektuuri elemendid – erinevad välja- või sissepoole kaarduvad  fassaadide pinnad, kaunistused ja konstruktiivsed detailid. Kõige võimsamalt on see stiil leidnud väljendust juba 21. sajandil. Iseloomulik näide:  Riia. Kaubanduskeskus Rīga Plaza Mūkusalas tänav 71. 2002–2009. A. Kronbergs, D. Grāvere, V. Uzors ja B. Bula.

Linnadevaheline autobussiühendus Lätis

Esimesed neli linnadevahelise autobussiühenduste liini loodi 1923. aastal, kui oli loodud uus Läti riik. Esialgu tegelesid sellega ainult era-ettevõtjate poolt käigushoitavad liinid, kuid hiljem hakkaid teenuseid osutama ka riiklikud asutused – Ühendusteede ministeeriumi Posti- ja telegraafi departemang ja  Raudteede peavalitsus.

Tähtsaimaks uudiseks ühendusteede alal noil aastail oli asfalteeritud tee, mis võimaldas kiiremini jõuda sihtkohta. Esimest korda Lätis kasutati mustkatet ehk asfalti 1925. aastal Riia–Jelgava maantee katmiseks.

Esimene postiauto liin posti- ja reisijateveoks avati Cēsise (Võnnu) ja Raunase vahel 1927. aastal. Mõningaid vedude liine pidasid ülal ka omavalitsused. Autobussiühenduse kättesaadavust mõjutas oluliselt ülemaailmne majanduskriis: liinide arv vähenes 121 liinilt 1931. aastal 69 liinini 1934. aastal.

1939. aastal Lätis töötas 104 regulaarset linnadevahelist autobussiliini, milledest eraettevõtjad pidasid ülal 66 liini 110 autobussiga, Raudteede peavalitsus – 19 liini 47 autobussiga, Posti- ja telegraafi departemang – 15 liini 26 autobussiga ja omavalitsused – neli liini üheksa autobussiga.

Pärast Teist maailmasõda oli varem olemas olnud autobussivedude infrastruktuur hävinud. Autobuside arv Lätis langes 370 ühikult 1939. aastal 64 ühikuni –1945. aastal. Nõukogude okupatsioni ajal eraomandit ja era-ettevõtlust ei eksisteerinud, reisijateveod, nagu ka kõik muud majandusharud, natsionaliseeriti täielikult, neid teostasid riigi poolt hallatud autotranspordi ettevõtted.

Esimesel viiel sõjajärgsel aastal hoiti liiklusühendusi alal, kasutades järgi jäänud ja veel kasutuskõlblikke autobusse, ning veetud reisijate arv oli tühine. Olukord sel alal hakkas paranema 50. aastate  esimesel poolel, kui muutusid võrdlemisi laialdaselt kättesaadavaks uued Nõukogude Liidus toodetud  autobussid.

Hoogne kasv linnadevahelises autobussiühenduses toimus alates 50. aastate lõpust, aga eriti just – 60. aastatel. Seda soodustas intensiivne Läti autoteede asfalteerimine ning uute suuremahuliste autobusside kättesaadavus. Linnadevaheliste autobussiliinide arv kasvas 89-lt 1950. aastal kuni 535-ni 1967. aastal. Nüüd võis mistahes Läti külast autobussiga sõita rajoonikeskusse, sealt aga –  Riiga. Kasvas ka aasta jooksul veetud reisjate arv – 0,05 miljonilt inimeselt 1945. aastal kuni 36,2 miljonini 1967. aastal.

Selleks, et luua sellisele reisijate arvukusele vastavat infrastruktuuri, kogu Lätis mitte ainult ei ehitatud uusi autobussijaamu, vaid ka heakorrastati plaanipäraselt isegi võrdlemisi kõrvalisi autobussipeatusi, püstitades nendes arhitektooniliselt suure väärtusega paviljone, samuti ka teostades haljastus- ja aednikutöid. Juba alates 60. aastate lõpust oli Läti autobussiliinide tiheduse poolest teisel kohal kogu Nõukogude Liidus – keskmiselt üks peatuskoht Läti manteede iga nelja kilomeetri kohta.

Era-autobussiliin Riia–Baldone, 1925. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

Puhkekoht Sēnīte (Seeneke)  Inčukalnsi juures Riia–Pihkva maantee ääres,  20. saj 70. aastate lõpus. Foto Läti Teedemuuseumist.

Läti NSV autobussiühenduste skeem, 20. saj 70.–80. aastad. Kaart Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Autobusside peatuskohad, 1920.–1940. aasta

Niisama kaua, kui eksisteerib linnadevaheline autobussiühendus, on olemas ka autobussipeatused.

20. saj 20. aastate algul Läti teedel ühistranspordi peatusi tänapäevases mõistes ei olnud, autobuss võis peatuda kõikjal, kus reisija tõstis käe. Hiljem, seoses autobussiliikluse arenguga, algas ka autobussipeatuste ehitamine. Esialgu vaid mõnel pool võis autobusside peatuskohtades kohata väikeseid putkasid.

30. aastatel kerkisid teede kaunimatesse kohtadesse esimesed autobussipeatuste paviljonid, mis olid kohalike teedeorganisatsioonide töötajate poolt kavandatud ja joonistatud, ning ehitatud riigi kulul.

Autobussipeatuste paviljon autobusside peatuskohas, 1933. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

40. aastate lõpus oli teede ning nende ääres olevate peatuste heakorrastamine konkreetse teelõigu eest vastutavate meistrite ja remonditööliste hoole all. Teede, sealhulgas peatuskohtade heakorrastamine ei toimunud süstemaatiliselt ja ühtselt, siiski, tänu kohalike teetööliste entusiasmile, võis kohata üksikuid hoolitsetud kohti teede ääres, mõnda eriti heas korras teeviitadega teeristmikku või ka individualselt projekteeritud ja kohalike meistrimeeste poolt ehitatud paviljoni autobusside peatuskohas.

Esimene autobussipeatuse paviljon Tīnūži–Griķi maantee 16,3. kilomeetril, ehitatud 1947. aastal.  Foto Läti Teedemuuseumist.

Omaette suunana peatuskohtade kujundamisel paistsid silma seenekujulised katusealused.

Autobusside peatuskoht seenekujulise katusealusega, 1932. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuste paviljoni „seenekese” avamine Inesis’e (e Ineša) järve lähedal, Vecpiebalga–Ineši maanteel, 1947. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

“Sēnīte” (Seeneke)

1945. aastal Riia–Pihkva maantee ja Valmiera tee ristumiskohal olid ainult põõsad ja kadakad, kuid 1948. aastal Inčukalnsi tarbijateühistu esimehe algatusel põõsad raiuti maha ja ehitati teemaja Krustiņš (Ristikene), mille pindala oli vaid 30 ruutmeerit.  Krustiņši kioski juhataja palus kohalikku metskonda valmistada puitpink ning paigutada see  lillepeenra juurde. Metskonna töötaja Brūzmanis võttis seda ülesannet väga tõsiselt ja valmistas mitte ainult pingi, vaid ka ümara, seene kujuga varjualuse. Mulje suurendamiseks värvis ta varjualuse katuse erepunaseks, tugiposti aga lõikas noaga sisse nime “Sēnīte”. Rohelise metsa foonil nägi see kaunistus välja suurepäraselt. Aastate möödudes puidust “Sēnīte” lammutati, kuid koha nimetus jäi rahvasuus püsima.

1964. aastal hakati Krustiņši söögikoha kõrvale ehitama uut ja moodsat ühiskondliku toitlustuskoha hoonet unikaalse kuplikujulise katusekonstruktsiooniga – kuulsat Sēnīte’t, mis avati 1967. aasta 5. detsembril, ning hilisematel aastatel töötasid seal kauplus, bistroo ja restoran.

Puhkepaik Sēnīte Riia–Pihkva ja Riia–Valmiera teede hargnemiskohal, 20. saj 60. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

20. saj  20.–40. aastad Historism Art Deco Funktsionalism ehk modernistlik liikumine Neoeklektism

Autobussiühenduse Riia–Bauska sõiduplaan, läbi Ķekava ja Iecava, alates 1936. aasta 9. maist kuni 1936./37. aasta talveni. Trükitud ühele lehele raamatutrükikojas a.-S. Rota Riias, Blaumaņa tänav nr 38/40. Sõiduplaan Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Autobusside sõiduplaanis 1936./37. aasta talvehooajaks on näha piletite hinnad Riiast ja Bauskast erinevate sihtkohtadeni. Autobusside piletihindade kohta võib teha järeldusi nende hindamisel, võrreldes elanike sissetulekutega vastaval ajavahemikul. 1939. aastal linnade omavalitsuste töötajate keskmised palgad olid: inseneril Ls 338; arstil Ls 247; kooliõpetajal Ls 188 (allikas: www.barikadopedija.lv). Meie päevil on palgad nendel elukutsealadel töötavatel inimestel 5–6 korda suuremad.

Liiniautobussi reisijad puhkehetkel Riia–Ragana–Straupe maanteel, 1935. aasta. Foto Turaida muuseumreservaadi arhiivist.

Autobusside peatuskohad, 20. saj 50. aastad

50. aastatel tuli liiklust haldavate asutuste käsutusse üha enam uusi Nõukogude Liidus toodetud autobusse ning teede korrashoid ning peatuskohtade loomine muutusid hädavajalikkuseks, need ei saanud enam püsida ainult entusiasmil, nagu enne. Teedevalitsused – territoriaalsed teede organisatsioonid, mis olid allutatud Läti Riiklikule spetsialiseeritud teede- ja sildade ehitustrustile Latautodormost, –  hakkas valmistama ning peatuskohtadesse paigutama puidust paviljone. See toimus endistviisi tsentraliseerimatult, ning paviljonid erinesid individuaalsete omaduste ja tunnnuste poolest.

Nõukogude võim teostas aktiivselt sümbolite ruumi loomist, mille tulemusena, alates 40. aastate lõpust, mitte ainult linnade haljasaladel ja tänavate ristmikel, vaid ka  autoteede äärde ning nende ristumiskohtadel, varjualuste kõrvale või neist sõltumatult, hakati paigutama valgeks värvitud kips- ja tsementkujusid – realistlikult loodud inimeste (töötajate, kolhoosnike, rahvariietes neidude, sportlaste) ja loomade (näiteks, metskitsede ja karupoegade) kujusid. Need kehastasid Stalini ajastu ideoloogilisi ettekujutusi ideaalsetest inimestest, ühiskonnast ja maailmast.

Dekoratiivne skulptuur Pioneer Babites Riia–Jurmala autotee ääres, 1965. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

Peatuskoha paviljon Riia–Pihkva maantee (Vidzeme maantee) ääres, teelahkmel Smiltenesse, 20. saj 50. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Puitpaviljon autobussipeatuses Maltas, 1953. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon, 20. saj 50. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon peatuses Pagrieziens uz Popervāli (Pöördekoht Popervāli suunas) Talsi–Roja autoteel, 20. saj 50. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Siiski juba 1955. aasta lõpus toimus Nõukogude Liidu Kommunistliku partei otsusega Liialduste vältimisest projekteerimisel ja ehitamisel täielik pompoosse stalinismi arhitektuuri läbikriipsutamine. Puidust varjualused, eriti aga Stalini aastail püstitatud valged kujud (rahvasuus nimetatud „kipstontideks”[i]), kuulutati ajakirjanduse veergudel  maitsetuse kehastuseks, mis peavad kiiremas korras kaduma sõitjate silmist.

1958. aasta juunis Läti NSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi alluvusse moodustati projekteerimisinstituut Latdoravtoprojekt, mille ülesandeks oli autoteede, viaduktide ja sildade, samuti ka teede heakorrastuse projekteerimine.

[i] Dronis, J. Daži vārdi par skulptūrām (Mõni sõna skulptuuride kohta). Cēsu Stars (Cesise Täht), 26.07.1960., 4. lk.; Miezis, V. Par baltajām vāzēm un laternām (Valgetest vaasidest ja laternatest). Rīgas Balss (Riia Hääl), 12.06.1958., 3. lk.

20. saj  50. aastad Sotsialistlik realism

Autobusside peatuskohad, 20. saj 60. aastad

60.–70. aastail, seoses autode arvu ja liikluse intensiivsuse kasvuga, hakati pöörama suuremat tähelepanu teede väljanägemisele ja nende kasutajate mugavustele. 1960. aasta veebruaris Läti NSV Ministrite nõukogu võttis vastu otsuse Korra kehtestamisest vabariigi raudteede ja autoteede vööndite heakorrastamisel ja väljaehitamisel, tehes ülesandeks lähima viie aasta jooksul „parendada teede kujundust ja koristada ära maitsetud skulptuurid, vaasid ja paviljonid”[i].

Läti NSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi projekteerimisinstituut Latdoravtoprojekt hakkas projekteerima erinevaid peatuste paviljonide variante. 1959. aasta juulis alustas seal tööd arhitekt Velta Reinfelde, modernist, legendaarse professori Ernests Štālbergsi kasvandik. Juba 1960. aastal töötas ta välja esimesed 10 monteeritava raudbetoon- ja puitkonstruktsiooniga autobussipeatuste paviljoni tüüpprojekti. Nende stiilis oli tunda suundumust vormide lihtsustamise poole, mõne näite puhul aga võis näha ka teatud Art Deco stiili mõju.

Autoteede ruumilise projekteerimise teooria

Selle aastakümne jooksul projekteeriti ja ehitati paljud Läti autoteed insener Pēters Dzenis’e ja arhitekt Velta Reinfelde poolt väljatöötatud ja tolleaegses Nõukogude Liidus innovatiivse autoteede ruumilise projekteerimise teooria põhimõtete kohaselt[ii].

Paviljonide konstruktsioonis olid valdavaks modernsele arhitektuurile iseloomulikud ehitusmaterjalid – raudbetoon, teras ja klaas, siiski soodustati ka kohalike ehitusmaterjalide, nagu näiteks looduslike kivide, dolomiidi, lõhutud põllukivide kasutamist. Enamasti kasutati selliseid mittestandardseid lahendusi juhtudel, kui  peatuskoht asus vastavate ehitusmaterjalide kaevandus- või tootmiskoha lähedal. Modernsete  materjalide (eriti klaasi) valik kinniste paviljonide projekteerimisel tekitas soovi saavutada maksimaalset esteetilist ja praktilist tulemust, kuid samal ajal – ka ülemäärast optimismi oma aja ühiskonna suhtumise osas selliste üldkasutatavate objektide suhtes.

Teooria autorid insenerteaduste doktor Pēteris Dzenis ja arhitekt Velta Reinfelde avaldasid oma töö 1968. aastal ilmunud raamatus. Selle sissejuhatuses autorid kirjutasid: “Paljud teedelõigud ei vasta kiire ja turvalise liikluse nõuetele. Tihti võib kohata lõike, kus on näha teravaid teekatte vigastusi, varinguid ja muid ruumilisi nähtavaid  muutusi, samuti ka selliseid lõike, mis lõhestavad toorelt ümbruskonna maastikku[..] Ruumilise projekteerimise ülesanded  hõlmavad teadlikult tee arhitektoonilist loomist ja sidumist maastikuga, kasutades haljastust ja heakorrastuse elemente.”

[i] LTA. Par kārtības nodibināšanu republikas dzelzceļu un autoceļu joslu labiekārtošanā un apbūvē. (LTA.Korra kehtestamisest vabariigi raudteede ja autoteede vööndite heakorrastamisel ja väljaehitamisel.) Cīņa (Võitlus), 17.02.1960., 5. lk.

[ii] П. Я. Дзенис, В. Р. Рейнфельд. Пространственное проектирование автомобильных дорог. Москва: Транспорт, 1968. (P.J.Dzenis, V.R.Reinfeld. Autoteede ruumiline projekteerimine. Moskva. Transport,1968.)

Velta Reinfelde 20. saj 60. aastail. Foto Reinfeldide perekonna arhiivist.

Arhitekt Velta Reinfelde (1919–2010)

Velta Reinfelde (Šmite) on sündinud 1919. aasta 3. septembril Eesti piiri lähedal Valmiera maakonna Ipiķi vallas, inseneri ja kooliõpetaja perekonnas, surnud 2010. aasta 21. novembril, maetud Saulkrastis.

Oli 1938. aastal lõpetanud Riias Prantsuse lütseumi ja kuni 1949. aastani (pausiga 1942. kuni 1945. aastani) õppinud arhitektuuri Läti (Riikliku) Ülikooli Arhitektuuriteaduskonnas professor Ernests Štālbergs’i juures ehk nn „C” töökojas. 1949. aasta 20. juulil on saanud arhitekti kvalifikatsiooni.

Alates 1959. aasta juulist kuni pensionile minekuni Reinfelde töötas LNSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi projekteerimisinstituudis Latdoravtoprojekt – esmalt grupijuhina, ning alates 1962. aastast – peaarhitektina. 1962. aasta 6. aprillil võeti ta ühehäälselt vastu LNSV Arhitektide liitu. Läinud pensionile 1974. aasta paiku, pärast tööd instituudis, asus uuesti tegelema hoonete projekteerimisega.

On projekteerinud selliseid tähtsaid ja veel tänaseni laialdaselt kasutatavaid objekte, nagu estakaadi üle Lorupe kraavi, viaduktid Lilaste ja Garkalne lähistel, Riia–Jūrmala ja Riia–Pihkva automagistraalide maastiku ja heakorrastuse. Eriti on pühendunud autoteede haljastuse küsimustele. On osalenud ka ühiskondlike hoonete, näiteks, teatri Daile, projektikonkurssidel.

Velta Reinfelde projekteeris 60. aastatel  kõigi autoteede taristu väikevorme – puhkekohti, teeviitade märke, kaitsepiirdeid ohtlikes kohtades, autobusside peatuskohti ja sinna paigutatavaid paviljone. Paviljonide projektide albumis, mis on koostatud Velta Reinfelde juhtimisel 1971. aastal, on toodud 13 paviljonide tüüpi, mis on jaotatud kolme põhigruppi:

D –  puitkonstruktsiooniga paviljonid,

К – kombineeritud paviljonid (monteeritavad raudbetoon- ja puitkonstruktsioonid),

B – monteeritavad raudbetoon-konstruktsioonid (puidust seinapaneelidega või klaasplokkidest seintega).

20. saj  60. aastad Modernistlik liikumine pärast Teist maailmasõda

Velta Reinfelde eskiisid autobussipeatuste ehitamiseks, 20. saj 60. aastad

Autobussipeatuse paviljoni B-2 projekti eskiis. Autobussipeatuse ehituse eskiisi autor on Läti NSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi projekteerimisinstituudi Latdoravtoprojekt pea-arhitekt Velta Reinfelde, 20. saj 60. aastad. Eskiisid Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Autobussipeatuse paviljoni D-7 projekti  eskiis, 1960. aasta.

Autobussipeatuse paviljoni B-6 projekti eskiis, 1960. aasta.

Autobussipeatuse paviljoni B-8 projekti eskiis, 1960. aasta.

Autobussipeatuse paviljoni B-7 projekti eskiis, 1960. aasta.

Autobussipeatuse paviljoni B-1 projekti eskiis, 1960. aasta

Autobussipeatuse paviljoni B-5 projekti eskiis. Eskiisid Läti Teedemuuseumi arhiivist.

20. saj  60. aastad Modernistlik liikumine pärast Teist maailmasõda

Autobussipeatuse paviljon B-5 Baložis Riia–Pihkva autotee ääres. 20. saj 60. aastad. Foto  Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon Riia–Tallinn autotee ääres, Baltezersis. 20. saj 60. aastate algus. Foto Läti Teedemuuseumist.

Puidust autobussipeatuse paviljon Dw-1 autobusside peatuskohas Staiceles, 20. saj 60. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon Tallinas pagrieziens (Pööre Tallinna suunas) peatuses Riia–Pihkva autotee ääres, 20. saj 60. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

20. saj  60. aastad Modernistlik liikumine pärast Teist maailmasõda

Autobusside peatuskohad, 20. saj 70. aastad

Juhindudes arhitekti Velta Reinfelde projektidest, ehitati autobussipeatuste paviljone teede äärde kogu Lätis. Üheaegselt isiklike autode arvu kasvuga hakkasid palju suuremat tähendust omandama vajalike parklate ja puhkekohtade projekteerimine teede ja maanteede äärde, kuid muud liiki heakorrastused jäid tahaplaanile.

Ligikaudu 1974. aastal, pärast Velta Reinfelde pensionile minekut, sai autoteede heakorrastuse alal järgmiseks suunajaks LNSV Autotranspordi ja maanteede ministeeriumi Spetsialiseeritud teede ja sildade ehitustrusti pea-arhitekt Valda Subača  (hiljem Caune, Ozola).

Arhitekt Valda Caune Toomkiriku platsil, 20. saj 80. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

1974. aasta algul majandusharu ajakirjas Latvijas Autotransports) ja Ceļi (Läti Autotransport ja Teed) Subača avaldas artikli Kādiem būt mūsdienu autoceļu paviljoniem?(Millised peavad olema tänapäeva autoteede paviljonid?). selles ta  võttis lühidalt kokku senise kogemuse paviljonide ehitamise alal Lätis ja nõukogude naabervabariikides, pakkus praktilisi nõuandeid olemasolevate paviljonide tüüpide edaspidiseks ülalpidamiseks ja tegi järelduse:

Radikaalset pööret paviljonide ehitamisel pole oodata juhul, kui me ei hakka neid ehitama monoliit-raudbetoonist, metallist või ka ratsionaalsematest monteeritavatest konstruktsioonidest. Ainult nii võib saavutada ekspressiivsemaid, huvitavamaid vorme ja sellised paviljonid ei vanane moraalselt nii kiirelt. Meie vabariigis  selliseid konstruktsioone kasutatakse veel vähe, kuna need on töömahukad ja kallid. [..] Teistes vabariikides – Taga-Kaukaasias, Moldaavias, Ukrainas, Leedus – on sellest juba aru saadud, ja seal uued paviljonid rõõmustavad kergete, lihtsate ja elegantsete vormidega.[i]

[i] Subača, V. Kādiem būt mūsdienu autoceļu paviljoniem? (Millised peavad olema tänapäeva autoteede paviljonid?)  Latvijas Autotransports un Ceļi. Sērija: Autoceļi (Läti Autotransport ja Teed. Seeria:Autoteed), 1 (17), 1974, 29. lk.

Autobussipeatuse paviljon, projekti tüüp Б-7, 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Viimane katse luua kontseptuaalselt uus ja kvaliteetne pakkumus paviljonide ehitamisel nõukogude okupatsiooni ajal toimus 1978. aastal, kui arhitekt Astrīda Ādmine avaldas projekteerimisinstituudis väljatöötatud ettepaneku omalaadse  moodulsüsteemi loomiseks, mis koosneb erineva struktuuriga monteeritavatest elementidest – raudbetoonist sammastest ning puitkonstruktsioonidest koostatud istmetest ja katusepaneelidest.

Reisijatepaviljoni eskiis, arhitekti Valda Ozola töömaterjalid, 70. aastate lõpp.  Läti Teedemuuseumi arhiiv.

Autobussipeatuse paviljon autobusside peatuskohas Stirniene, Jēkabpils–Varakļāni autotee ääres, 20. saj 70. aastad.

Autobussipeatuse paviljon Riia–Pihkva autotee ääres Siguldas, 20. saj keskpaik, projekti tüüp  B-7. Foto Läti Teedemuuseumist.

Lahtist tüüpi autobussipeatuse paviljon peatuses. 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobusside peatuskoha Špoģi paviljon (praeguses Augšdaugava piirkonna Višķi vallas), 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon autobusside peatuskohas Jelgavkrasti Riia–Tallinn autotee ääres, tüüp B-1, 20. saj 70. aastate algus. Foto Läti Teedemuuseumist.

Lahtist tüüpi autobussipeatuse paviljon B-7b Saulkalne peatuses, 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Lahtist tüüpi autobussipeatuse paviljon B-7b Saulkalne peatuses, 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobusside peatuskohad, 1980.–1990. aastad

Lahtist tüüpi autobussipeatuse paviljon B-7b Saulkalne peatuses, 20. saj 70. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Kuni 80. aastate alguseni olid paljud eelneva 20–30 aasta jooksul ehitatud peatuskohtade paviljonid oma aja ära elanud ning neid oli vaja uuendada. Seejuures oli olemas kogemus, et paviljonide konstruktsioon peab olema lihtne ja vastupidav, kuna sageli distsiplineerimatud autobussireisijad  käivad nendega vägagi hoolimatult ümber.

1974. aasta 10. aprillil  sätestati Riikliku spetsialiseeritud teede- ja sildade ehitustrusti Latautodormost korraldusega nr 726  peamised põhimõtted, millega tuleb arvestada, uuendades autobusside peatuskohtade paviljone:

  1. Allesjäetavad paviljonid tuleb vabastada kõigist liigsetest mittekandvatest osadest (aknaraamidest, piitadest jm), et võimalikult vähem oleks selliseid elemente, mida võib kergesti lõhkuda.
  2. Konstruktiivsed osad (seinad, sambad, sillused), samuti ka pingid tuleb parandada ja üle värvida heledates toonides. Silikaattellistest seinad on soovitav krohvida läbi võrgu, kuna selline krohv ei karda kraapimist ja pealekirjutusi.
  3. Paviljonide vahetut ümbrust tuleb süstemaatiliselt koristada. Paviljonide juurde tuleb kohustuslikus korras paigutada jäätmeurnid.
  4. Peatuskohtade paviljonide juures, kus on suurem reisijate ringlus, on soovitav paigutada rohkem istepinke, ka väljaspool paviljoni, kuna hea ilma korral on seal meeldiv viibida.

 80. aastate keskel autobussipeatuste heakorrastamine ja dekoratiivse haljastuse korraldamine ei olnud enam prioriteetide seas, need tööd vähehaaval hääbusid.

Pärast 1991. aastat paljudes kohtades autobussipeatuste paviljonid lammutati või asendati varikatustega.

Autobussipeatuse paviljon peatuses Ragana–Limbaži autotee ääres, 20. saj 70. aastate suvel. Foto Läti Teedemuuseumist.

Autobussipeatuse paviljon Riia–Tallinn autotee ääres autobusside peatuskohas Svētciems, 20. saj 80. aastad. Foto Läti Teedemuuseumist.

Uusimat tüüpi lahtine autobussipeatuse paviljon, 20. saj 80. aastad. Projekti töötas välja Ceļu projekts (Teede projekt). Foto Läti Teedemuuseumist.

20. saj  80.–90. aastad Postmodernism

Linnadevahelised reisijateveod tänapäeval

Tänapäeval, selleks, et tagada piirkondlike linnadevaheliste autobusside autovedude ja reisijate turvalisust, on välja töötatud põhisuunad autobusside peatuskohtade paiknevuse kohta teedevõrgus, samuti ka nende varustatuse ja liikluskorralduse kohta peatustes. Peatuste paviljonide välimus, omakorda, on standartiseeritud, ning nende lahendused valitakse sellised, et maksimaalselt välistada vandalismi ja  lõhkumise võimalusi.

Kes korraldab vedusid

Linnadevahelisi autobussivedusid teostavad 11 era-ettevõtet, kelle teenuseid ostab riiklik ettevõte VSIA Autotransporta direkcija (Riiklik OÜ Autotranspordi direktsioon). Neid vedusid doteeritakse riigi poolt, tänu sellele on võimalik tagada madalamaid piletite hindu elanikele.

Veel viis ettevõtet teostavad vedusid kommertspõhimõtete kohaselt, nimelt, saamata riigilt dotatsioone.

2024. aastal Lätis oli 1075 liini, kus vedusid teostati autobussidega.

2023. aastal veeti riigi poolt doteeritud vedudega 23 003 409 reisijat.

Vedu nõude kohaselt

Liinidel, kus reisijatevoog on väga väike, vedusid teostatakse ka nõude kohaselt – reis tehakse juhul, kui on reisijate poolt esitatud taotlus reisi teostamiseks vedajale või on eelnevalt ostetud sõidupilet. Selliste reiside teostamise ja taotluste esitamise kord on kättesaadav vedaja juures ning vastava liini peatuskohtades sõiduplaani tahvlil.