1945. aastal Teede Peavalitsusel oli kolmteist, enne sõda asutatud, teede ekspluatatsiooni jaoskonda  – Riias, Jelgavas, Cēsīses (Võnnus), Liepājas, Daugavpilsis, Rēzeknes, Smiltenes, Ventspilsis, Valmieras, Madonas, Bauskas, Kuldīgas ja Balvis – järjekorranumbritega 1 kuni 13.

Järelvalveks ja hooldustöödeks olid teed jagatud distantsideks, mille järelvalvet teostas teemeister. Distantsid jagati hoolduslõikudeks, kus remondi- ja hooldustöid teostasid teemeistrile alluvad remonditöölised. Olenevalt tee tähtsusest ja selle katte seisundist, oli distantsi pikkus 20-30 km, hoolduslõikudel – 4-7 km. Praktikas kujunes välja nii, et igal distantsil oli vähemalt üks hobune – “tehnoloogilise veo vajadusteks”. Suuremate tööde teostamiseks kaasas teemeister töölisi, kellele tasus tehtud töö hulga eest.

Teetöölised teeparandustöödel 1947. a  kevadel. Foto Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Teetöölised töötamas Riia–Bauska maanteel Iecava lähistel, 20. saj 30. aastate lõpupool. Foto Läti Teedemuuseumist.

Kruusa ettevalmistamine ja vedu teeparanduseks Madona lähedal traktoriga “Caterpillar T – 15”, 1954. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.