Ratassepp on käsitööline, kes valmistab puitosi vankritele, regedele, saanidele ja maaharimisriistadele – atradele, äketele.

Enne 19. saj tööstusrevolutsiooni käsitöölised valmistasid kõike käsitsi.

Pärast Teist Maailmasõda vankri- ja reetöökojad natsionaliseeriti ja ühendati Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi tööstuskombinaatide alluvusse. Massiline kollektiviseerimine vähendas hobuste kasutamist, kuna eraisikute omandusse jäi üha vähem hobuseid. 1970.-80. aastatel, seoses motoriseeritud liiklusvahendite arvu kasvuga, oluliselt vähenes hobuveoga vankrite kasutamine ja tootmine.

Kõrvuti sepaga oli ratassepp üks tähtsamatest käsitöölistest, kes valmistas vastupidavaid vankreid erinevateks vajadusteks.

Materjal ajakirjast “Ilustrētā Pasaules Vēsture” (Illustreeritud Maailma Ajalugu) 2015. aasta märtsikuu numbrist. BPK/SCALA ARCHIVE & SSPL

Mida tegi ratasssepp-meister?

1. Sell treib kõvast puidust, näiteks jalakast rattarummu.
2. Tammepuidust valmistatakse rattakodaraid. Esmalt need hööveldatakse täiesti siledaks, et töö jätkamisel mitte vigastada käsi pindudega.
3. Õpipoiss lööb peitliga puitliistu auke, millesse kinnitada külgredelid. Sel moel valmivad vankri külgredelid heina, vilja ja muude koormate veoks.
4. Kaks poissi pööravad puuri, puurides teljeava rattasse, sinna metallpuksi pressimiseks – ratta istukohale teljel.
5. Kui kõik vankri osad on valmis, need pannakse kokku. Seda tööd tehakse väljaspool töökoda, kus on rohkem ruumi, et pöörata külgredeleid jt suuri osi.

Vecpiebalga, vankrirataste valmistamine “Dzērvēnu” majas. Foto Läti Rahvusraamatukogust.

Ratassepa töökoda Strenči piirkonnas, 20. saj algus. Foto Riia Ajaloo- ja laevanduse muuseumist.