Sepp on metalli sepistamisega tegelev käsitööline. Sepistamine kui peamine rauatöötlemise moodus, tekkis teisel aastatuhandel enne meie ajaarvamist.

Läti  maakohtades 13. kuni 20. sajandini  olid mõisa- ja vallasepad. Nad valmistasid põllutöö- ja  käsitööriistu, veskite raudosi, tarbeesemeid, rautasid hobuseid, vankrirattaid ja reejalaseid, rautas hobuseid, kinnitades metallnaeltega rauast hobuseraudu hobuse kapjade külge, sepistades üksikuid vankrirataste ja regede osasid.

Ka tänapäeval sepad jätkavad hobuste rautamist ja nende kapjade hooldamist. Tänu  tehnoloogia arengule, tänapäeval on saadaval hobuseraua toorikud, spetsiaalselt valmistatud kabjanaelad ja ränd-sepikojad, seepärast sepp ise tavaliselt läheb hobuse juurde, mitte hobust ei viida sepa juurde, nagu see oli muistsetel aegadel.

Hobuste rautamine
Kõige usutavam on, et naeltega kinnitatavad hobuserauad ilmusid Euroopasse alles ca 5.–9. saj. Ei Muinas-Rooma ega ka -Kreeka kirjalikes allikates ja kunstiteostes pole võimalik leida rautatud hobuseid. Keskaja kunstiteostes omakorda on rautatud hobuseid sageli kujutatud.
Koduhobusel kabjad, liikudes mööda tasast, kõva maad, järk-järgult kuluvad, kuid juhul, kui maa on kivine, need pragunevad ja murduvad. Käies mööda pehmet maad, hobuse kabjad kasvavad liiga pikaks, ja arenevad välja kabjahaigused.
Suurendamaks hobuse töövõimet ja kergendamaks tal käimist, neid rautatakse.
Kapjade lõikamine, hobuseraua valimine ja sobitamine on erinevad mitte ainult erinevatele kapjadele, vaid olenevad ka hobuse tüübist ja tegevusalast.

Sepp Ernests Ermanis rautab hobust sepikoja juures Laža vallas Kļaviņi talus, 20. saj algus. Foto Aizpute Koduloomuuseumist.

Sepp Ernests Ermaņis’e sepikoda Laža vallas Kļaviņi talus, 20. saj algus. Foto Aizpute Koduloomuuseumist.

Hobuse rautamine Strazde vallas 20. saj 40. aastatel. Sepp Otto Paldiņš. Foto Talsi piirkonna muuseumist.