Ratas on ketas või silinder,  mis pöörleb oma telje ümber. Ratas on maismaa liiklusvahendite oluline osa.

Ratast peetakse sumerite leiutiseks muistses Mesopotaamias ligikaudu 5000 aastat tagasi. Siiski, aastal 2002, leiti 5150 aasta vanune puitratas soises kohas Ljubljanas, Sloveenias. Võimalik, et ratas oli kasutusel esialgu kui potikeder (tööpink keraamiliste esemete käsitsi treimiseks) ja alles pärastpoole sai sellest kaarikute või muude liiklusvahendite osa.

Kaarikurattad olid esialgu monoliitsed puidust kettad, auguga selle keskpunktis assi jaoks. Alles hiljem hakati neid valmistama kolmeosalise struktuuriga, mis koosnes rummust (ratta südamik), pöidadest koosnevast rattaringist (ratta välisosa), ja radiaalsetest kodaratest, mis ühendasid ratta mõlemaid osi.

18. ja 19. sajandil oli ratta valmistamine, võrreldes muude osadega, keerulisem, nõudes meistri tööoskust ja vastavaid erilisi tööriistu.

Ratas koosnes puitrummust, -kodaratest ja -rattaringist (mis koosnes pöidadest).  Nende täienduseks ja tugevdamiseks kasutati raudosi.

Rumm

See oli tavaliselt valmistatud tammest. Assile paigaldamiseks puuriti selle telgjoonele ava. Rummu kõige jämedamas osas olid puuritud avad kodarate jaoks, ristsuunas telgjoonega.

Kodarad

Tammepuust kodarad löödi veel kuuma rummu, mida oli mitu tundi aurutatud. Olenevalt ratta läbimõõdust oli kodaraid 8 kuni 12.

Raudosad

Vältimaks rummu lõhenemist, löödi sellele kuumutatud metallvõrud; pärast jahtumist tõmbusid nad pingule oma istukohal puitrummul. Lisaks pressiti metallpuks ka rummu puuritud avasse, et vähendada rummu kulumist assil pöörlemisel.  Valmis rattale pressiti metallvits (rehv), mis oli vahetus kokkupuutes teepinnaga.

Rattaring (pöiad)

Rattaring valmistati kas tervikuna ühes tükis või mitmest tükist. Ühes tükis rattaring valmistati tavaliselt  saarepuust, painutades seda pärast mitmepäevast aurutamist. Mitmest tükist rattaringi üksikud osad saeti välja saare- või kasepuust. Ühe rattaringi valmistamiseks kasutati neli kuni viis ühesugust osa – pöida, kinnitades need omavahel vastavate klambritega.

Hoburakendi lookade ja vankrirataste rattaringi pöidade painutamine

Hoburakendi lookade valmistamiseks kasutati  künnapuud, rattaringi pöidadeks – saart, aga reejalasteks  – tamme.

Kohaletoomise päeval  puud tükeldati  vajaliku pikkusega nottideks  ja need lõhestati pikuti mitmeks osaks, tahuti ning siluti niimeistriga (e liimeistriga). Pärast seda laoti ligikaudu 70 puit-toorikut lamavas asendis muldonni tüüpi aurutuskambrisse, katla alla tehti tuli ja aurutati seni, kuni puit muutus pehmeks.

Teisel päeval pandi aurutatud puit-toorik painutile. Tooriku üks ots kiiluti kinni, et see oleks liikumatult painuti avas, ning selle väliskülge kinnitati raudvits, mis ei lasknud toorikul katki murduda. Seejärel võeti kaheks kokkukäänatud kett, mille üks ots  asetati kinnikiilutud toorikule, teine aga mässiti ümber ligikaudu kolmemeetrise poomi, mis oli haagitud painuti tapi külge. Poomi tõukaja haaras kiirustamata poomi kaugemast otsast ning hakkas minema ringi ümber painuti. Tema edasiliikumisel tõmbus kett järk-järgult pingule ja surus aurutatud tooriku vastu painutit, vormides nii selle järgi tooriku kuju.

Siis see kinnitati traadiga, ļasti nädal kuivada, pärast seda traadid eemaldati ja loogad pandi mõnda kuivemasse ruumi lõplikuks kuivamiseks. Ettevalmistatud materjalist võis nii valmistada vankrirattaid, lookasid, reejalaseid.

Eksponeeritud

1., 2. Puidust vitsratas, painutatud üheosalise, tervikliku rattaringiga, metallrummuga, 20. saj algus.
3., 4. Puidust vitsratas, metallrummuga, 20. saj kkeskpaik.
5., 6. Puit-vankriratas, vitsata, puitrummuga, 20. saj algus.
7. Puit-vankriratas, vitsata, metallrummuga, 20. saj keskpaik.
8. Üheosaline, painutatud rattaring, 20. saj algus.
9. Hoburakendi look, 20. saj algus.
10. Reejalased, 20. saj algus.