Käsitööndus – väiketootmine, mis põhines käsitööl ja kus kasutati lihtsaid tööriistu.

Käsitööline e käsitöömeister – inimene, kes tegeles mingi käsitööga.

Käsitööndus arenes koos  inimese tootmistegevusega, kui kivist, savist, luust, puidust ja muudest materjalidest valmistati kõik oma igapäevaseks tarbimiseks vajalik. Hiljem, u 10.saj hakati Lätis valmistama kaupu ka turul müümiseks.  Alates 18. saj  maa-käsitöölised täitsid ka talumeeste tellimusi – see oli juba kõrgem käsitöönduse arenguaste ehk kodutööndus.

1935. aasta 30. detsembri Ministrite kabineti seadus sätestas ühtse käsitöönduse huve esindava ja seda edendava asutuse – Käsitööliste Koja – loomise. Oma ala asjatundjateks loetakse nimetatud seaduse tõlgenduses isikuid, kellele Läti Käsitööliste Koda on väljastanud käsitöömeistri või käsitöölise kaardi. Käsitöönduslik tootmine soodustas ka peretööd ettevõttes: sageli ühe käsitööala ettevõte hoiti, järgides töö ja elutavasid, toimimas mitme inimpõlve jooksul.

Tänapäeval reguleerib käsitööliste tegevust seadus Käsitööndusest (Par amatniecību), mis jõustus 1993.aastal. Uusim käsitööalade nimistu on kinnitatud 2009.aastal Ministrite kabineti eeskirjades käsitööalade kohta, millede kohaselt teatud isikute elukutseline tegevus loetakse käsitöönduseks. Tegevust jätkab ka Läti Käsitööliste Koda (Latvijas Amatniecības kamera).

Läti Käsitööliste Koja meistri  diplom, välja antud Kārlis Fogelis’ele 1939. aasta 4. juunil Riias. Dokument Läti Teedemuuseumist.

K. Fogeļs’i sadulsepa töökoja saateleht. 20. saj 30. aastad. Dokument Läti Teedemuuseumist.