Tänu teedele, me võime reisida: sõita, kõndida, jalgratta pedaale sõtkuda. Reisimiseks on meile vajalikud mugavad jalatsid või ustav sõiduriist. Mitte vähema tähtsusega on reisiseltskond, sama haaravad ja veel sagedamini väljakutseid esitavad on reisid üksinda. Pakume võimalust tunda autoreiside võlu ja vabadust, mida pakub võimalus sõita mööda teed kuni lõpp-eesmärgini või lihtsalt – kuhu silm näitab.

20. sajandil, koos autotööstuse arenguga arenesid ka autoteed. Autokütust ei müüdud enam apteekides, nagu sajandi alguses, vaid kütusetanklates. Esialgu ei olnud neid palju ning igal autoga sõitjal oli kaasas kütusekanister. Ilmusid kaardid turismimarsruutidega ning üha täpsemad maanteede kaardid. Tänapäeval on need juba täielikult asendunud navigeerimisäppidega  telefonides ning kaartide kasutamise oskus pikkamööda kaob.

Selleks, et reis toimuks, on meile vajalik lõpp-eesmärk, auto, kütus, puhkus,  väike eine teel olles ja foto, mis tuletab meile me seiklust meelde. 

Kutsume teid tundma teekonna aistinguid ja vabadust, vaatama tagasi oma sõitudele, mis mis on meelde jäänud.

Näituse nimetuses on kasutatud Māris Subačs’i tööd Me sõitsime nii kaua, kuni  hakkasime rääkima.