Mälestusmaterjali selle kohta, kuidas täideti teokohustust Põhja-Kuramaal, Stende vallas, 19./20. sajandivahetusel, andis K. Draviņš ajakirjas “Akadēmiskā Dzīve” (Akadeemiline Elu), nr 11, 1968. a.

“Ta meenutas, et vanal ajal, kui alustati suurte teede parandamist (tavaliselt öeldi ”teid tegema”), olevat igale peremehele välja mõõdetud ja kätte näidatud oma teelõigud, edaspidiseks heas korras hoidmiseks. Need teelõigud olnud erineva pikkusega; teadjad öelnud, et need olevat mõõdetud nii, et vastaks talu maa pindalale.  See, kes pidi teelõiku parandama, oli osutatud värvilise kirjaga plekitükil, mis omakorda oli naelutatud puust teetulpade külge, mis olid maase pandud teiselpool maanteekraavi. Seda tehti mitte ainult selleks, et peremehed ise teaksid parandatavaid teelõike, vaid ka selleks, et tee järelvalve teostajad, kes kontrollisid teokohustuse täitmist, teaksid, kelle hoole alla üks või teine teelõik kuulub”.

Teetulbad Stende teel, kaht tüüpi – vanade ja uute – plekksiltidega. Akadēmiskā Dzīve (Akadeemiline elu), nr.11, 1968.

Jelgava-Kalnciema tee Ozolmuiža juures, 1938. Foto Läti Teedemuuseumi arhiivist.