Teede teokohustus – maa kinnisvaraomanike kohustus parandada ja korras hoida 2. ja 3. klassi teid. See kehtis alates 13. sajandist kuni 1950.-ndateni.

Teede hooldustööd pidid teostama ümbruskonna talumehed, jagades teed talumajapidamiste suuruse järgi lühemateks ja pikemateks lõikudeks. Ettenähtud teelõik oli tähistatud puitpostiga, millele oli kirjutatud talu nimi. Suurte maanteede hooldamine oli peamiselt seotud kruusakatte taastamisega. Kruusa pidi kohale vedama tavaliselt kevaditi lähimatest kruusaaukudest ja puistama osutatud teelõigule. Pärast ülevaatamist valla järelvalveametniku poolt, talumees pidi kruusa teele laiali ajama.

Aastal 1919, pärast isesisva Läti Teede- ja Ehitusameti  asutamist, 703 km peamaanteid ja munakivisillutisega teid tulid riigi järelvalve ja hoolduse alla. Munakivisillutis on teatud tüüpi teepinna kate (sillutis), mis on tehtud munakividest või tahutud kividest.

Seejuures, 21480 km 2. ja 3. kategooria teid jäid hooldada ühiskondliku teokohustuse alusel.

Grebu mäe karjäär, kruusa väljavedu hobuveokitega Valmiera-Matīši tee ehituseks, 1929. Foto Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Kirikumõisa kruusaaugud Aizputes, 1933. aasta märts. Foto Läti Teedemuuseumi arhiivist.

Tee Smiltene–Rauna ehitus, kruusa sõelumine, 1927. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.

Aukude parandamine maanteel Sigulda–Inciems. 1941. aasta. Foto Läti Teedemuuseumist.